Tüümuse patoloogia (thymus gland pathology) all peetakse silmas selgroogsetel loomadel mitmeid tüümuse arengu ja toimimisega tuvastatud anatoomilisi, füsioloogilisi, geneetilisi, histoloogilisi ja muid kaasasündinud või omandatud patoloogilisi seisundeid, mida käsitletakse mitme teadusdistsipliini lõikes kas normihälvetena või haiguslikena ja mis võivad põhjustada tüümusehaigusi.

Olenevalt kõrvalekalde ja/või haiguse liigist ning looma liigist tegeleb tüümuse patoloogia tuvastamise ja haigega kas geneetik, kirurg, onkoloog, veterinaar, radioloog või teised spetsialistid.

Tüümuse patoloogia tundmine võib osutuda patsiendi tervise jaoks oluliseks, kuna tüümusega seostatakse immuunkaitset ja selle patoloogiaga immuunvastuse vähenemist ja/või puudumist.

Tüümusehaiguste korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vaktsineerimise võimalikkusele.

Tüümuse lesioonid

 Pikemalt artiklis Tüümuse lesioonid

Tüümuse lesioonide (vahel ka tüümuse masside) all peetakse silmas harilikult tüümuselundiga sündinud loomadel mitmesuguste mitteinvasiivsete ja invasiivsete uuringute käigus tuvastatud tüümuselundi lesioone, mis võivad osutuda kas ravitavaks või iseeneslikult kaduvaks, healoomuliseks, pahaloomuliseks või ravimatuks.

Tüümuse atroofia

 Pikemalt artiklis Tüümuse atroofia

Tüümuse taandareng võib olla ka ajutine (akuutne), tingituna stressist, traumast või ka normaalsest rasedusest, akuutset atroofiat (tümotsüütide apoptoos) põhjustavad ka sünteetiliste hormoonide (nt glükokortikoidid), röntgenikiirguse, tsütostaatiliste ravimite tarbimine ja alkoholi joomine.

Tüümuse atroofia, tümotsüütide apotoosi näol, leiab aset kahüpergükeemilise seisundi tekkides ja nimetatakse diabeetiliseks tüümuseks.

Akuutse atroofia järel tüümus regenereerub üsna kiiresti, hävinud koed ja rakud taastatakse – tüümuse hüperplaasia näol.

Tüümuse atroofia võib olla tingitud ka alatoitumusest, vitamiinivaesest toidusedelist ja mitmest kroonilisest haigusest.

Tüümuse atroofiaga seostatakse ka mitmete ainuraksete, seente, viiruste ja bakterite pääsemist tüümusse.

Ajuripatsieemaldus põhjustab samuti tüümuse atroofiat.

Tüümuse suurenemine

 Pikemalt artiklis Tümo-lümfaatiline seisund

1860. aastatel arvas arst Samuel Wilks, et laste vormikad kehad ja suurenenud tüümus on hea tervise tunnusteks, kuid tema oli teadaolevalt üks vähestest.

Paljud sidusid tüümuse suurenemist vastsündinute ja väikelaste äkksurmaga.

Dr. Charles Norris (New York) oli esimene, kes pakkus 1905. aastal kriteeriumid tümo-lümfaatilise seisundi diagnoosimiseks.

Enne 1930. aastat arvati, et suurenenud tüümus ja lümfisõlmed, mida nimetati tümo-lümfaatilise seisundiks (status thymicolymphaticus, ka status lymphaticus) on haiguslik seisund, mis põhjustab vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

1929. aastal seostati suurenenud tüümust mitmete haiguslike seisunditega ning seetõttu peeti oluliseks tüümust (ka vastsündinutel) radioloogiliselt uurida.

1930. aastatel aga uuriti Suurbritannias seisundit põhjalikult ning seda ei arvatud enam haiguste hulka. Eesti NSV-s arvati aga veel 1960. aastatel, et suurenenud tüümus kutsub esile tümolümfaatilise seisundi

Seisundi raviks pakkus König 1906. aastal tüümuse kirurgilist eemaldamist. Kuid kirurgilisel sekkumisel oli soovimatuid kõrvaltoimeid – 33,3% (üks kolmest) patsientide surma näol.

Vahepeal aga avastas Wilhelm Conrad Röntgen röntgenikiirguse ja alates 1903. aastast hakati kasutama tüümuse kiiritusravi ('vähendamiseks') .

Inimesel kirjeldatud tüümusehaigused ja patoloogilised seisundid

Väärarendid

 Pikemalt artiklis Tüümuse kaasasündinud väärarendid

Tüümuse organogeneesi jooksul väljakujunenud väärarendid on haruldased kaasasündinud väärarendid, mille hulka liigitatakse tüümuse kaasasündinud aplaasia või tüümuse vaegmoodustumus, ektoopiline tüümus ja tüümuse tsüstid.

Tüümuse üsasisese ebanormaalse arenguga (tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia) seostatakse DiGeorge'i sündroomi (DGA – DiGeorge anomaly) ja pärilikku autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDEC, mutatsioonid TBX1, FOXN1 ja AIRE-s).

Päriliku kassikisa {cri-du-chat} sündroomi ehk viienda kromosoomi lühikese õla deletsiooni iseloomustab samuti tüümuse arenematus.

Tüümuse kaasasündinud väärareng on ka autosomaalretsessiivse kombineeritud immuunpuudulikkuse vorm – Nezelofi sündroom (RHK-10 D81.4).

Tüümuse kaasasündinud talitluslike väärarengutega seostatakse inimestel rasket kombineeritud immuunpuudulikkuse ehk SCID-sündroomi ja ataksia teleangiektaasiat, mil tüümuses ei toimu normaalset mitootilist tegevust, ei arene tüümuse epiteelirakud ja tüümus ei arene funktsioneerivaks lümfoidelundiks.

Tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia

 Pikemalt artiklis DiGeorge'i sündroom

DiGeorge'i sündroom (syndroma DiGeorge) ehk tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia ehk tüümuse kaasasündinud aplaasia ehk tüümuse aplaasia ehk 22q11.2 deletsioonisündroom ehk tüümuse arenematus (OMIM: 188 400) on loote üsasisese perioodi arengu- ja migratsioonihäire, mida iseloomustavad kolmanda ja neljanda lõpustasku arenematusest tingitud tüümuse ja kõrvalkilpnäärmete puudumine ja 'tüümusega seotud' rakulise immuunsuse puudulikkus (1965). ja mitmed teised iseloomulikud haigustunnused ja/või nende kombinatsioonid.

DiGeorge'i sündroom liigitatakse sünnijärgselt tüümuse kaasasündinud väärarendidite hulka. Tegemist võib olla geneetilise häirega.

DiGeorge'i sündroomi kliinilist pilti kirjeldati esmakordselt tõenäoliselt 1829. aastal.

1959. aastal (Lobdell, 1959) arvati, et kaasasündinud kõrvalkilpnäärmete arenematusega võib kaasneda ka kaasasündinud tüümuse puudumine.

DiGeorge'i sündroomi kirjeldas esmakordselt 1965. aastal ameerika arst ja endokrinoloog Angelo M. DiGeorge (1921–2009).

Kaasasündinud tüümuse aplaasia korral on tüümus väike, harilikult on tuvastatavad retikulaarrakud ja suured lümfotsüüdid, kuid ei ole väikseid lümfotsüüte ega Hassalli kehi.

Ektoopiline tüümus

 Pikemalt artiklis Ektoopiline tüümus

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada tüümuse kaasasündinud väärarendit, mil tüümus koosneb küll tüümuse koorest ja säsist ning talitleb normaalselt, kuid asetseb kas kilpnäärme või kõrvalkilpnäärme läheduses või ka kaelas.

Pole selge kas ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka aberrantset tüümusekude või tüümuse koe saarekesi, mida võidakse tuvastada radioloogiliste uuringute ajal või kuvada piltdiagnostika abil või tuvastada ka operatsioonide käigus, kas kaelas, kopsuväratis või spatium retropharyngeum'is jm.

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka siiratud tüümust või ka tüümuse kude.

Tüümuse haigused

 Pikemalt artiklis Tüümuse haigused

Tüümuse haigused on koondnimetus osadel selgroogsetel loomadel esinevate tüümuse (koed, rakud, sooned, geenid, väärarengud jm) akuutsete, krooniliste ja pärilike haiguslike seisundite või haiguste rühma kohta.

Tüümusele mõjuvad haigusi tekitavalt liigne füüsiline treening ja füüsiline koormus, suitsetamine, antibiootikumide kasutamine ja mürkkemikaalid (nt väetised ja taimekaitsevahendid), mürkmetallid, aga ka korduvad parasiitide, seente ja bakterite põhjustatud infektsioonid ja haigused, samuti allergiad (nt toidu-, piimatoodete-, suhkru- ja muude toiduainete allergiad) ja põletikud.

Ka erialaajakirjades rõhutatakse, et tüümuse kuju ja suurus on indiviiditi niivõrd erinev, et diagnoosimiseks on vaja väga täpseid aluseid ja tehnikaid. Maailmas loetakse tüümusega seotud levinud haiguslikeks seisunditeks näiteks järgmisi:

• tüümuse involutsioon

• APEDEC
• raskekujuline müasteenia (autoimmuunhaigus, mille korral tõenäoliselt tüümuse müoeepiteelrakud komplekteerivad autoantikehi atsetüülkoliini-retseptorite tarvis)
• tüümuse hüpoplaasia
• tüümuse tsüst.

Loetelu on pikk ja täieneb pidevalt. Lihtsustatult loetakse haiguslikud seisundid, milles osutatakse T-rakkudele või esineb T-rakke, seotuks T-rakkudega ehk tüümusest sõltuvaks, näiteks:

• I tüübi ülitundlikkusega seotud seisundid, kui on T-rakkude talitlusega seotud, näiteks allergilised haigused;
• II tüübi ülitundlikkusega seotud haiguslikud seisundid, kui on T-rakkude talitlusega seotud, näiteks reumatoidartriit, Crohni tõbi, ateroskleroos, polüskleroos, Alzheimeri tõbi, enteropaatia, sarkoidoos, tsöliaakia jpt;
• on kinnitust leidnud ka tsüstilist fibroosi põdevate krooniliste kopsuhaiguste ning tüümuse suuruse ja rakkude vahel;
• III tüübi ülitundlikkusega seotud haiguslikud seisundid, tsütotoksiliste T-rakkude talitlusega seotult;
• elundidoonorlusega seotud immunopatoloogilised seisundid;
• autoimmuunsusega seotud haiguslikud seisundid;
• immuunpuudulikkusega seotud haiguslikud seisundid:

Tüümusepõletik

 Pikemalt artiklis Tüümusepõletik

Tüümusepõletik (thymitis) on tüümusehaigus, mille etioloogia on ebaselge. Tüümusepõletik võib aga põhjustada tüümuse tsüste.

Tüümusepõletikku on kirjeldatud juba 1842. aastal.

Amüotroofne lateraalskleroos

 Pikemalt artiklis Amüotroofne lateraalskleroos

Uuringud indikeerivad, et amüotroofset lateraalskleroosi põdevatel patsientidel esineb CD4+ T-rakkude arvukuse ja rakkude aktivatsiooniga seotud geenide vähesust ja tüümuse atroofiat, millega seostatakse häireid elundi toimimises.

Autism

 Pikemalt artiklis Autism

Autismi peetakse arenguhäireks. Osadel autistlikel lastel on tuvastatud T-abistajarakkude alampopulatsioonide Th1/Th2 rakkude suhte disbalanss Th2 poole. CCR4 suunab Th2-rakkude liikumist põletikukoldesse, suurenenud TARC ja monocyte chemotactic protein-1 (MCP-1) ning proinflammatoorsete tsütokiinid tase peaajus võivad aidata kaasa närvipõletikule ja neurotransmitterite tasakaalutusele.

Üks uuring tuvastas, et võrreldes tervete lastega esines 73,3% autistlikel lastel regulatoorsete T-lümfotsüütide puudulikkus.

HI-viirus

 Pikemalt artiklis HIV

Tüümuse kudesid ja spetsiaalselt puhastatud tümotsüüte nakatati HI-viirusega (HIV-1 ja HIV-2 viirusetüüp) ja katsed indikeerivad, et need viirusetüübid on võimelised tüümust nakatama, kuid HIV-2 viirusetüübi paljunemistsükkel tümotsüütides on takistatud.

Hüpoksia tüümuses

Hüpoksia on tüümuses esinev valdavalt normaalne rakkude seisund – hüpoksiat reguleerivad vastavad geenid ja valgud.

Malaaria ja tüümus

 Pikemalt artiklis Malaaria

Malaariale iseloomulikuks seisundiks peetakse splenomegaaliat. Tüümuses diferentseerunud mitmete T-rakkude roll malaaria patogeneesis ja nende osalus immuunvastustes pole käesoleval ajal selge. Malaariauuringutes on küll uuritud PD-1 mehhanismi osalust (valk, mis reguleerib T-rakkude aktivatsiooni (immunoloogiline sünaps) ja võimalik, et osaleb raku programmeeritud surma esile kutsumises ja kaitseb rakke autoimmuunsuse eest) T-rakkude jõuetuse esile kutsumises – CD4+ T-rakkude (tüümusest küpsenud T_h rakud) jõuetust ja suremist ning CD8+ T-rakkude arvukuse vähenemist kuid milliseid radu pidi signaalitakse uute immunokompetentsete rakkude juurde loomine (kui see peaks toimuma) pole selge samas peetakse tüümustekkelisi rakupopulatsioone oluliseks omandatud toimivate immuunmehhanismide toimisel malaariatekitajate (näiteks Plasmodium falciparum) 'väljasöömisel'.

Raskekujuline müasteenia

 Pikemalt artiklis Raskekujuline müasteenia

Raskekujulise müasteenia esmakirjeldajaks peetakse Thomas Willist (1672, "De anima brutroum").

Varem arvati, et raskekujulist müasteeniat ehk raskekujulist lihasnõrkust põhjustab tüümuse patoloogia.

1901. aastal avaldas Karl Weigert (Carl Weigert, 1845–1904) esimese juhtumi, kus patsiendil esinesid nii raskekujulise müasteenia kui tümoom.

Tänapäeval peetakse seda krooniliseks neuroloogiliseks autoimmuunhaiguseks (alates 1970. aastatest), mida põhjustavad teatud atsetüülkoliini retseptorite vastu tekkinud antikehad – (anti- AChR T cells).

Ligi 15%-l müasteenikutel esineb ka tümoomi.

Tüümuse tuberkuloos

Esmast tüümuse tuberkuloosi (primary thymic tuberculosis) esineb kopsutuberkuloosiga võrreldes harva.

Pisut rohkem tuleb tüümuse tuberkuloosseid lesioone - kaseoossete lesioonidena ette miliaarse tuberkuloosi korral. On teatatud ka tüümuse tuberkuloomist.

Tüümuse tuberkuloos ja tümo-lümfaatiline seisund esinevad koos ülimalt harva.

Tüümuse põletik

 Pikemalt artiklis Tüümuse põletik

Tüümuse põletik (thymitis) on tüümusehaigus, mille etioloogia on ebaselge. Tüümuse põletik võib aga tüümuse tsüste põhjustada.

Tüümuse põletikku on kirjeldatud juba 1842. aastal.

Immuunpuudulikkusega seotud haigused

Primaarne immuunpuudulikkus

 Pikemalt artiklis Primaarne immuunpuudulikkus

Primaarne immuunpuudulikkus ehk PID (inglise primary immune deficiency diseases) on koondnimetus erinevate sümptomitega haiguslike seisundite kohta paljudel loomadel, mille korral lümfoid(-immuun)süsteemi liigitatud lümfoidorganites, rakkudes, retseptorites ja geenides esineb häireid või need puuduvad või ei talitle normaalselt. Primaarset immuunpuudulikkust esineb üsna sageli, 1 juht 250–500 inimese kohta.

Ligi veerandil haigusjuhtudest jõutakse õige diagnoosini 20 või enama aasta jooksul.

2013. aastaks oli kirjeldatud ligi 250 primaarse immuunpuudulikkusega seotud haiguslikku seisundit.

Esmase immuunpuudulikkuse häired, näiteks Wiskotti-Aldrichi sündroom, raske kombineeritud immuunpuudulikkuse sündroom;

Sekundaarne immuunpuudulikkus

Maailmas levinuim sekundaarse immuunpuudulikkuse põhjus on alatoitumus.

Teisese immuunpuudulikkuse häired, näiteks HIV.

Verejooks tüümuses

Tüümuses võib esineda, suuresti teadmata põhjustel, verejookse. Arvatakse, et tüümuse siseste verejooksude põhjuseks võivad olla kas aordi lõhkemine, K-vitamiinivaegus, sünnitrauma või ka tüümuse tsüstid ja tümoom.

Müasteenia ja tüümus

RHK-10 E-32

 Pikemalt artiklis RHK-10 Tüümuse- e harkelundihaigused

• [E32.0] Püsiv tüümusehüperplaasia Hyperplasia persistens thymi
• [E32.1] Tüümuseabstsess e -mädanik Abscessus thymi
• [E32.8] Tüümuse muud haigused Alii morbi thymi
• [E32.9] Tüümuse täpsustamata haigus Morbus thymi non specificatus.

Onkoloogilised haigused

 Pikemalt artiklis Tüümuse kasvajad

Tüümuse kasvaja esmakirjeldajaks peetakse Sir Astley Paston Cooperit.

Healoomulised kasvajad

• tüümuse hüperplaasia (inglise thymic hyperplasia) – tüümuse liigkasv.

Tümolipoom

 Pikemalt artiklis Tümolipoom

Tümolipoom on tundmatu etioloogiaga lipoomi vorm, mis liigitatakse tüümuse rasvkoe healoomuliste kasvajate hulka ja vahel ka tümoomide hulka; seda seostatakse enamasti müasteeniaga. Tümolipoomi koed koosnevad tüümusekoe ja rasvkoe segust.

Esmakordselt on tüümuse lipoomi kirjeldanud tõenäoliselt (Schmincke (1926) järgi) Lange 1904. aastal – kasvaja kaalus 16,0 grammi.

Pahaloomulised kasvajad

Tüümuse pahaloomuliste kasvajate põhjused ja riskitegurid ning arengu ja taandarengu mehhanismid pole teada. Tüümuse pahaloomuliste kasvajate hulka kuuluvad nii primaarsed kasvajad nagu tüümusevähk kui ka metastaasid.

Tüümuses on tuvastatud ka primaarset maliigset melanoomi.

Tüümusse võivad metastaseeruda ka sellised pahaloomulised kasvajad nagu kopsu adenokartsinoom, rinna-, mao adenokartsinoom, kõri pahaloomuline kasvaja, pärasoolevähk ja follikulaarne kilpnäärme kartsinoom.

Tümoom

 Pikemalt artiklis Tümoom

Termini thymoma võttis esmakordselt kasutusele arvatavasti Fritz Grandhomme 1900. aastal ning seda rakendasid Thiroloix ja Debré 1907. aastal. 1917. aastal kogus Bell kokku 10 müasteeniasse surnud tüümusekasvajaga patsienti ja märkis ära, et need kasvajad võivad pärineda tüümuse epiteelirakkudest. Ta defineeris tümoomi: kas beniigne või maliigne kasvaja, mis võib pärineda tüümuse epiteelkoest ning mida saab harilikult tuvastada epiteeli retiikulumi ja lümfotsüütide põhjal. Kuid esialgu ei arvanud ta tümoome tõeliseks kasvajaks, vaid teatud tüümuse hüperplastiliseks vohanguks, mida esines enamikul müasteeniaga patsientidel.

Kui tümoomi asukoht on südamest eespool, ulatudes südame keskseinandini, võib see edasi migreeruda kopsudesse ja rindkerre.

Tümoomi taasteke

 Pikemalt artiklis Tümoomi taasteke

Tümoomi taastekke ehk retsidiveerumise all peetakse silmas tümoomi taasteket endisel kohal pärast ravi. Taastekke aluseks arvatakse olevat eri tümoomivormide hulka liigitatud kasvajarakkude säilimine algkolde piirides.

Tümoomil ja tüümuse kartsinoomil, mis on levinud rinnakelmesse ja mida on püütud ravida on suur tõenäosus taas arenema hakata (retsidiveerumine) ja halb elumusprognoos, seda seostatakse osaliselt ka nende kasvajavormide kemosensitiivsusega (chemosensitivity). Eemaldamiseks võidakse läbi viia operatsioon, thermo-chemotherapy rinnaõõnde levinud tümoomi korral kasutatakse kiiritusravi, pulmonary metastasectomy või pleurektoomiat.

Paraneoplastilised sündroomid

 Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilised sündroomid tümoomi korral:

• endokriinsüsteem: Addisoni tõbi, Cushingi tõbi, panhüpopituitarism, türeoidiit;
• närvisüsteem ja lihaskond: müasteenia, limbiline entsefaliit, hulgilihasepõletik, radikulopaatia;
• lihasluukonna ja sidekoehaigused : reumatoidartriit, süsteemne skleroos, süsteemne erütematoosluupus, Sjögreni sündroom;
• südame-veresoonkond: müokardiit, perikardiit
• vereringe: agranulotsütoos, hüpogammaglobulineemia, pernitsioosne aneemia, omandatud puhas punalibleaplaasia jmt.

Tüümuse lümfoomid

 Pikemalt artiklis Tüümuse lümfoomid

Tüümuse lümfoomid (inglise thymic lymphoma) on lümfikoe (lümfisüsteem) pahaloomulised kasvajad.

• a) Hodgkini lümfoom (sh large B-cell lymphoma);
• b) Langerhansi rakkude histiotsütoos – Langerhansi rakkude histiotsüütide (makrofaagide) paljunemine (liigvohamine);
• c) mitte-Hodgkini lümfoom (sh MALT lümfoom – limaskestaga seotud lümfikoe B-lümfotsüütidest algav pahaloomuline kasvaja ja T-cell lymphoplastic lymphoma).

Sugurakulised kasvajad tüümuses

 Pikemalt artiklis Sugurakulised kasvajad tüümuses

Sugurakulised kasvajad (inglise germ cell tumours) on kasvajad, mille levinuimaks algpaikmeks on munandid, kuid primaarseid sugurakulisi kasvajaid on tuvastatud ka tüümuses, arvatakse, et nende põhjuseks on spetsiifiliste rakkude migratsiooni hälbed embrüogeneesi ajal.

Sugurakulised kasvajad tüümuses on seminoom, teratoom jpt.

Seminoom tüümuses

 Pikemalt artiklis Seminoom tüümuses

Seminoom tüümuses (inglise thymic seminoma) – on seemnerakk kasvaja tüümuses, mida esineb tõenäoliselt eelkõige meestel, aga ka naistel.

Teratoom tüümuses

 Pikemalt artiklis Teratoom tüümuses

Teratoom tüümuses (inglise thymic teratoma) on väärarendkasvaja tüümuses, mille päritolus ja loomuses pole ühtsete kokkulepeteni jõutud, tõenäoliselt on enamik healoomulised ja võivad pärineda embrüogeneesi ajast ning on seotud tüvirakkude dieferetseerumishäiretega, mis on võimaldanud neil rakkudel säilitada kasvupotentsiaal.

Tüümuse vähk

 Pikemalt artiklis Tüümuse vähk

Tüümuse vähk ehk tüümuse kartsinoom (inglise thymic carcinoma) ehk tüümuse neuroendokriinsed kasvajad on tüümuse maliigne kasvaja, mis saab alguse tüümuse epiteelist. Tüümuse kartsinoomi eraldas Shimosato koos kolleegidega tümoomist 1977. aastal.

Loomadel kirjeldatud tüümusehaigused ja patoloogilised seisundid

Tüümuse kliiniliste seisundite diagnoosimisel ning haiguslike seisundite kirjeldamisel ja ravis veterinaaria valdkonna kaudu on andmeid tüümuse kasvajate kohta sellistel koduloomadel nagu härg, lammas, kits, koer, hobune, siga ja küülik ning laborimeditsiini kaudu ka laborihiirtel ja -rottidel.

• tüümuse hüpoplaasia
• tüümuse atroofia
• tüümuse hüperplaasia jpt.

Vaata ka

• Tüümus

Viited

Välislingid

• KENNETH W. CLEMENT, M. D., Status Thymicolymphaticus: Report of a Case, JOURNAL OF THE NATIONAL MEDICAL ASSOCIATION, 40. väljaanne, nr 2, märts 1948, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014)(inglise keeles)
• H. Rapaport, D. Machover, R. Bearman, B. Nathwani, M. G. Lemaigre, G. Santeli,Histopathology of the Thymus of Patients With Acute Lymphoblastic Leukemia and Lymphoblastic Lymphoma in Complete Clinical Remission, Blood, 58. köide, nr 4, oktoober 1981, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
• Tanel Laisaar, Tartu Ülikooli Kliinikumi õppekonspekt - Mediatiinumi tuumorid, 2006
• Dennis Rosen, Jong-Hwan Lee, Frank Cuttitta, Fatema Rafiqi, Simone Degan, and Mary E. Sunday, "Accelerated Thymic Maturation and Autoreactive T Cells in Bronchopulmonary Dysplasia", American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine, 174. köide, nr 1 (2006), lk 75–83, doi: 10.1164/rccm.200511-1784OC, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
• Tanel Laisaar, Triin Treial, Vaike Laisaar, Andres Sell, Videotorakoskoopiline tümektoomia müasteenia ravis, Eesti Arst 2009; 88(12):811−816, veebiversioon (vaadatud 13.09.2014)
• Lionel Schilliger, Paolo Selleri, Fredric L. Frye, Lymphoblastic lymphoma and leukemic blood profile a in a red-tail boa (Boa constrictor constrictor) with concurrent inclusion body disease, J Vet Diagn Invest 23:000–000 (2011), veebiversioon (vaadatud 13.09.2014)(inglise keeles)
• Kenneth Murphy, Raif Geha, Luigi Notarangelo, Janeway’s Immunobiology 8 with Case Studies in Immunology 6, Garland Science, 8.trükk, Case 9- DiGeorge Syndrome, 2011, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)

Tüümuse hüperplaasia

• Walter J. Hofmann, Peter Möller, Herwart F. Otto, Surgery of the Thymus. Hyperplasia, 1990, lk 59–70, veebiversioon (vaadatud 15.12.2014)(inglise keeles)

Tüümuse kasvajad

• HARRY M. MARGOLIS, M.D., TUMORS OF THE THYMUS: PATHOLOGY, CLASSIFICATION AND REPORT OF CASES, lk 2106 – 2142, 1931, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014)(inglise keeles)
• Klemm KM, Moran CA, Suster S., Pigmented thymic carcinoids: a clinicopathological and immunohistochemical study of two cases., Mod Pathol. oktoober 1999 ;12(10):946-8.
• World Health Organization Classification of Tumours, WHO and TNM classification, CHAPTER 3 Tumours of the Thymus, Pathology and Genetics of Tumours of the Lung, Pleura, Thymus and Heart, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  • Hodgkini lümfoom
• Kerry J. Savage, Primary Mediastinal Large B-Cell Lymphoma, The Oncologist, mai 2006, 11. väljaanne, nr 5, lk 488–495, doi: 10.1634/theoncologist.11-5-488, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)
  • Langerhansi rakkude histiotsütoos
• Wakely P Jr, Suster S., Langerhans' cell histiocytosis of the thymus associated with multilocular thymic cyst. Lühikokkuvõte., Hum Pathol. 2000 detsember ;31(12):1532-5., veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)
• Hatakeyama N, Hori T, Yamamoto M, Sogawa I, Inazawa N, Tsutsumi H, Suzuki N.,

An infant with self-healing cutaneous Langerhans cell histiocytosis followed by isolated thymic relapse. Lühikokkuvõte, Pediatr Blood Cancer. august 2009;53(2):229-31. doi: 10.1002/pbc.22026. veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)

• • Tümolipoom
• A. J. SHILLITOE ja J. E. GOODYEAR,THYMOLIPOMA: A BENIGN TUMOUR OF THE THYMUS GLAND, J. clin. Path. (1960), 13, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  • Tüümuse epiteelirakkude kasvajad
• Kyung-Jae Jung, Kyung Soo Lee, Joungho Han, Jhingook Kim, Tae Sung Kim, Eun A. Kim, Malignant Thymic Epithelial Tumors: CT–Pathologic Correlation, AJR:176, veebruar 2001, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)
• Tseng-Tong Kuo, Classification of thymic epithelial neoplasms: a controversial issue coming to an end?, J.Cell.Mol.Med. 5. väljaanne, nr 4, 2001, lk 442–448, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)
• Noriyuki Tomiyama, Takeshi Johkoh, Naoki Mihara, Osamu Honda, Takenori Kozuka, Mitsuhiro Koyama, Seiki Hamada, Meinoshin Okumura, Mitsunori Ohta, Tadaaki Eimoto, Masao Miyagawa, Nestor L. Müller, Junpei Ikezoe, Hironobu Nakamura, Using the World Health Organization Classification of Thymic Epithelial Neoplasms to Describe CT Findings, AJR:179, oktoober 2002, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)
• Eric A. Engels, Epidemiology of thymoma and associated malignancies, J Thorac Oncol. oktoober 2010; 5(10 Suppl 4): S260–S265., doi: 10.1097/JTO.0b013e3181f1f62d, PMCID: PMC2951303, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014) (inglise keeles)