Stringiteooria maastik

Stringiteooria maastik (inglise keeles String theory landscape), ka antroopne maastik, ka maastikuprobleem, on stringiteoorias eksponentsiaalselt suure arvu (10¹⁰⁰–10⁵⁰⁰) mitteekvivalentsete valevaakumite olemasolu. Kokku nad moodustavad "maastiku" (mõiste "maastik" on tuletatud geneetika mõistest "adaptiivne maastik"). Selline suur valevaakumite arv on seletatav Calabi-Yau ruumide (vastutavad stringiteoorias lisamõõtmete kompaktifitseerimise eest) vaba valikuga.

Stringiteooria maastiku idee pakkus välja Leonard Susskind, et kirjeldada antroopsusprintsiibi konkreetset rakendamist, mis seisneb selles, et füüsikakonstandid ei oma teatud kindlaid väärtusi mitte mõnel füüsikalisel põhjusel, vaid seetõttu, et need väärtused on vajalikud elu eksisteerimiseks Maal, sealhulgas mõistuslike vaatlejate olemasoluks, kes neid väärtusi saaksid mõõta.

Stringiteooria kriitikute, näiteks Lee Smolini ja David Grossi järgi, viib maastikuprobleem stringiteooria teaduse raamistikust välja, kuna muudab stringiteooria mittefalsifitseeritavaks.

Viited

Kirjandus

• Susskind, Leonard. The Cosmic Landscape: String Theory and the Illusion of Intelligent Design. Little, Brown and Company, 2005