Kümnevõistlus

Kümnevõistlus on kümnest kergejõustiku alast koosnev mitmevõistlus. Võistlused toimuvad kahel päeval järjest ning võitjaks tuleb suurima punktisummaga sportlane. Kümnevõistluses võistlevad mehed, naiste mitmevõistlus toimub seitsmevõistluses.

Kümnevõistluse maailmarekord on Kevin Mayeri 2018. aastal kogutud 9126 punkti.

Kümnevõistlus on kaasaegsete olümpiamängude kavas alates 1912. aastast, maailmameistrivõistlusi peetakse 1983. aastast ja Euroopa meistrivõistlusi 1934. aastast.

Ajalugu

Kümnest alast koosnevat mitmevõistlust katsetasid ameeriklased 1904. aasta suveolümpiamängudel Saint Louises. Nad olid esimest korda selgitanud mitmekülgsuse meistreid kümnel alal juba 1884. aastal. Võistlusalad olid 100 jardi jooks, kuulitõuge, kõrgushüpe, 880 jardi käimine, vasaraheide, teivashüpe, 120 jardi tõkkejooks, raskusheide, kaugushüpe ja miilijooks. Saint Louisi olümpiamängudel osales sellises mitmevõistluses aga vaid 6 atleeti kahest riigist. Võitis Suurbritanniat esindanud Thomas Pieter Kiely.

1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis võeti rootslaste poolt võistluskavva antiikolümpiamängude eeskujul viievõistlus, kus aladeks olid kaugushüpe, odavise, staadionijooks (192,5 m), kettaheide ning 1500 m jooks (asendas antiikaja maadlust). Uudse olümpiaalana oli kavas ka mitmevõistlus decathlon (kreekapärane nimetus), kus kümneks võistlusalaks olid samad alad mis tänapäevalgi samas järjestuses. Tulemuste hindamise punktitabeli aluseks olid tollased olümpiarekordid.

Olümpiamängude peaprooviks kümnevõistluses olid 1911. aastal Göteborgis peetud võistlused, mille võitis Hugo Wieslander 6903,92 punktiga (1985. aasta punktitabeli järgi 5463 punkti), mis oli ka mitteametlikuks maailmarekordiks.

Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva (hiljem on kümnevõistlust peetud kahepäevasena). Selle võitis ülivõimsalt 23-aastane pooleldi indiaani päritolu James Thorpe, kes võitis ka kergejõustiku viievõistluse. Rootsi kuningas nimetas teda autasustamisel atleetide kuningaks (sealt pärineb ka kümnevõistluse nimetamine kergejõustiku kuninglikuks alaks).

Kümnevõistluse alad

Kümnevõistlus kestab kaks päeva, mõlemal päeval on kavas viis ala.

Esimene päev:

• 100 m jooks
• kaugushüpe
• kuulitõuge
• kõrgushüpe
• 400 m jooks

Teine päev:

• 110 m tõkkejooks
• kettaheide
• teivashüpe
• odavise
• 1500 m jooks

Võitjad selgitatakse välja 10 ala kombineeritud esituse põhjal. Sooritust hinnatakse igal alal tulemuse eest saadud punktide, mitte vastava ala paremusjärjestuse järgi. Võistluse võidab 10 ala kokkuvõttes kõige rohkem punkte saanud sportlane.

Punktisüsteem

Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Neid tabeleid, mida on mitmel korral muudetud, kasutatakse praeguseni (praegune tabel kehtestati 1. aprillil 1985). Soorituste eest üksikaladel teenib sportlane punkte vastavalt järgmistele valemitele: A*(B–P)^C (jooksualad) ja A*(P–B)^C (väljakualad). Jooksu- ja väljakualade jaoks on valemid erinevad seetõttu, et jooksualadel on parem tulemus väiksem (kiirem aeg), väljakualadel aga vastupidi.

A, B ja C on parameetrid, mis sõltuvad konkreetsest üksikalast. P on aga sportlase tulemus vastaval alal, mida mõõdetakse sekundites (jooksud), meetrites (heited) või sentimeetrites (hüpped).

Kõigi alade valemites on astendaja (C) ühest suurem, mistõttu on punktiskaala progressiivne. See tähendab seda, et väga hea tulemuse parandamine annab suurema punktilisa kui samavõrra keskpärase tulemuse parandamine.

Kümnevõistlejad ei teeni kõigil aladel võrreldaval hulgal punkte. Keskmisest märksa enam punkte saab tüüpiline kümnevõistleja kaugushüppes, alla keskmise aga kuulitõukes ja 1500 meetri jooksus. See tuleneb sellest, et punktitabeli koostamisel on arvestatud iga ala tippude tasemega. Keskmine kümnevõistleja on aga kehaehituselt märksa lähedasem kaugushüppajale kui kuulitõukajale või 1500 meetri jooksjale, mistõttu on ka kümnevõistlejate tulemused kaugushüppes maailmatasemele palju lähemal kui kuulitõukes ja keskmaajooksus.

Punktide võrdlustulemused

Reeglid

Kui vähegi võimalik, peab mitmevõistluse peakohtunik tagama igale osavõtjale vähemalt 30-minutilise pausi eelmise ala lõpu ja järgmise ala alguse vahel. Võimaluse korral tuleb jätta esimese päeva viimase ja teise päeva esimese ala vahele vähemalt 10-tunnine paus.

Võistlusjärjekord võidakse loosida enne iga ala algust. 100 ja 400 meetri jooksudes ning 110 meetri tõkkejooksus paigutab võistlejad jooksudesse tehniline delegaat. Seejuures peab igas jooksus olema 5 või enam, kuid mitte mingil juhul vähem kui 3 võistlejat.

Mitmevõistluse viimasel alal paigutatakse pärast eelviimast ala liidergruppi kuuluvad võistlejad ühte jooksu. Teised võistlejad võidakse paigutada (loosida) jooksudesse vastavalt sellele, millal nad lõpetavad eelviimase ala.

Mitmevõistluse peakohtunikul on õigus vajaduse korral muuta mis tahes jooksu koosseisu.

Mitmevõistluse üksikaladel rakendatakse IAAF-i võistlusmäärusi, välja arvatud järgmised erandid:

Kaugushüppes, kuulitõukes, kettaheites ja odaviskes antakse igale võistlejale kolm katset.

Igal jooksudistantsil arvestatakse tulemusi ainult ühe (käsi- või elektriaeg) ajavõtumeetodi alusel. Iga võistleja aeg tuleb fikseerida kolme kellaga või fotofinišiga. Rekordite püstitamisel arvestatakse elektriaega ka juhul, kui seda pole saadud kõigile võistlejatele.

Võistleja, kes ei alusta mõnel mitmevõistluse alal võistlemist (ei soorita alal ühtegi katset), loetakse mitmevõistluse katkestanuks, ta ei saa osaleda järgmistel mitmevõistluse aladel ning talle ei määrata kohta võistluste koondprotokollis.

Võistleja, kes otsustab mitmevõistluse katkestada, peab sellest kohe informeerima mitmevõistluse peakohtunikku.

Pärast iga ala lõppu tuleb punktiseis (st antud ala tulemusele vastavad punktid IAAF-i ametliku punktitabeli alusel ja punktide summa pärast kõiki seni lõppenud alasid) kõigile võistlejatele teatavaks teha.

Mitmevõistluse võitja on suurima punktisumma kogunud võistleja. Võrdsete punktisummade korral on võitja sportlane, kes suurimal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest sportlastest suurema punktisumma. Eeltoodud näitaja võrdsuse korral on võitja see sportlane, kes mingil üksikalal on saanud konkurentidest suurema punktisumma. Eeltoodud meetodit kasutatakse ka kõigi teiste kohtade väljaselgitamiseks.

Kümnevõistlus Eestis

1910. – 1930. aastad

1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi Aberg korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Sellest võistlusest ei ole säilinud ühtegi dokumenti, sest Abergi arhiiv hävis sõjatules. 1909. aasta septembris korraldasid Kalevi võimlejad mängu- ja lauluseltsi Lootus (Gonsori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe. Võistluse võitis Leopold Tõnson.

Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge – 1. juunil (1918 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913 Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu teada, jagati kümme ala kolmele päevale. Kalevi kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus: Bernhard Abrams, Johannes Villemson, Eduard Hiiop, Leopold Tõnson, Sergei Orloff ja Reinhold Salumann. Võitjaks tuli Abrams järgmiste üksiktulemustega (100 m 13,0; ketas 29.65; kuul 10.15; heitepall 43.77; oda 35.24; kaugus 5.42; kõrgus 1.55; "kepihüpe" 2.90; 110 m "aiajooks" 20,0 ja 1500 m 5.53,8). Kalevi tabeli järgi andsid need tulemused 9289 punkti. Paremuse selgitamisel võeti aluseks Kalevi eelmise aasta rekordid. Neid hinnati 1000 punktiga. Rootslased hindasid teatavasti samaväärselt tulemusi, mis olid võrdsed olümpiarekorditega.

Samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi Sport asutanud Artur Kukk. Selle kümnevõistluse võitis Soome 1912. aasta meister, Helsingi rootsi klubi IFK esindanud Lars Hornborg Venemaa mitmekülgsema atleedi Garri Gantvargi ees. Viiendaks jäi eestlane Gustav Kiilim. Kiilim oli püstitanud eelmistel hooaegadel Eesti tipptulemusi 100 meetrist 1500 meetrini. Kõnealust võistlust alustas Kiilim oma võimetele vastavalt. Väljakualadel ta aga külalistele konkurentsi ei pakkunud. Kiilimi üksiktulemused (11,9 – 5.46 – 7.90 – 1.40 – 56,0 – 22,0 – 27.52 – diskv. – 30.40 – 4.47,2) andsid 1912. aasta punktiskaala järgi esimeseks Eesti rekordiks 4438,195 punkti.

Tulemuste võrdlusest selgub, et Pirital võistelnud Abrams oli kümnevõistlejana Kiilimist võimekam. Seda ta ka järgmisel suvel Riias II Venemaa olümpial 5642,255 punkti ja pronksmedali võitmisega tõestas. Tulemus oli uus Eesti rekord. Kuu aega hiljem võtsid üksteiselt mõõtu Abrams ja Villemson, kes oli rohkem jooksja. Villemson oli konkurendist selgelt üle ja võitis selle duelli Eesti rekordiga 6007,98 punkti.

Antwerpeni olümpiamängude lähenedes kirjutas Eesti Spordilehe esimene toimetaja ja riigitegelane Ado Anderkopp võimalusest püstitada maailmarekord. Eesti meistrivõistlustel 1920. aasta juunis koguski üha enam imetlust äratav lühikest kasvu (174 cm), kuid kehaliselt tugev atleet Aleksander Klumberg rekordilise punktisumma – Stockholmi olümpial kasutatud tabeli järgi 8025,520. Maailmarekordiks ei kinnitatud seda tulemust (samal aastal uuendatud tabeli järgi 7363,625) siis ega hiljem, sest Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF-i) liige. IAAF-i maailmarekordite statistikakogumikus (1999) on Klumbergi 1920. aasta saavutus märgitud kui viimane mitteametlik tipptulemus kümnevõistluses.

Antwerpeni olümpiamängudel meie mehe lootused ei täitunud. Ta sai odaviskes viienda koha tulemusega 62.39. Eelvõistlusel tühistas soomlasest kohtunik eestlase parima viske, mis kandus 65 meetrini. Kuna soomlased tegutsesid ka märkijatena väljakul, võis kahelda, kas nende tegevus oli erapooletu. Esimesed neli olid kõik soomlased. Kümnevõistluses osales Klumberg haigena ning suhteliselt nõrkade tulemuste tõttu jättis võistluse pooleli peale teivashüpet. Kuna eestlastel puudus punktitabel, ei osatud arvata, et peale trumpala odaviske õnnestumist oleks Klumberg võinud tõusta pronksikohale.

1922. aasta hilissuvel asus küps ja ambitsioonikas kümnevõistleja Helsingis IFK-i juubelivõistlustel maailmarekordit ründama. Vaatamata jahedale ilmale, tuulele ja sajule õnnestus maailmarekord püstitada. Esimene päev 100 m 12,3; kaugus 6.59; kuul 12.92; kõrgus 1.75; 400 m 55,0. Teine päev 110 m tõkkejooks 17,0 (Eesti rekord); ketas 39.64; teivas 3.40; oda 62.20; 1500 m 5.11,3. 1912. aasta tabeli järgi saavutas Klumberg Helsingis maailmarekordiks 8147,505, 1920. aasta tabeli järgi 7485,610 punkti, 1985. aasta tabeli järgi oli tulemuseks 6087 punkti.

1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitis Klumberg kümnevõistluses pronksmedali 7329,36 punktiga, kaotades hõbeda vaid 21 punktiga. Aastavahetusel 1924/1925 korraldatud Eesti Spordilehe referendumil valisid spordihuvilised ta "Eesti suurimaks sportlaseks" (ta edestas kõiki kuulsaid raskejõustiklasi). 1920. ja 1930. aastatel olid tugevamateks kümnevõistlejateks veel Elmar Rähn, Johann Meimer, Arnold Niggol ja Elmar Lilienthal.

1940. – 1950. aastad

Teise maailmasõja aastatel alustas sportlasteed Heino Lipp, kes tuli Eesti meistriks kümnevõistluses 1944. aastal ja oli 1943. aastal teine. 1946. aastal viis ta Nõukogude Liidu rekordi kuulitõukes üle 16 meetri ning oli sel alal kindlaim pretendent Euroopa meistri tiitle. Kuid julgeoleku asutus (KGB) teda EM-le ei lubanud ning oma pika sportlaskarjääri jooksul ei saanud Lipp piiri taha kordagi. Samal aastal ületas Lipp Klumbergi kümnevõistluse rekordi (6450 punkti) tulemusega 6631 (1934. aasta tabel). Peale seda uuendas Lipp Eesti rekordit veel kolm korda.

Helsingi 1948. aasta suveolümpiamängude päevil sai ta Tartus tulemuseks 7584 punkti, mis ületas olümpiavõitja Robert Mathiase punktisumma 7139. Kuu aega hiljem püstitas Heino Lipp ka uue NSV Liidu rekordi tulemusega 7780 punkti (11,4 – 6.13 – 16.18 – 1.70 – 50,2 – 15,4 – 47.55 – 3.40 – 61.96 – 4.35,0), mis oli maailma kõigi aegade kolmas tulemus (1985. aasta tabeli järgi 7072 punkti). 1949. aasta Tartu võistlustel üritas Lipp maailmarekordi 7900 punkti ületamist. Peale kuuendat ala 110 m tõkkejooksu edestas ta maailmarekordit 26 punktiga, kuid järgnenud vihmasaju ja poris võistlemise tõttu jäi tulemuseks vaid 7539 (hooaja tippmark Euroopas). Viimase rekordiürituse tegi ta 1950. aastal, kuid taas nurjas teise päeva halb ilm hea tulemuse saamise. Peale seda keskendus Lipp kuulitõukele ja kettaheitele.

Lipu mantlipärijaks tõusis Uno Palu, kes alustas kõrgushüppajana, olles Eesti edetabelijuht. 1956. aasta NSV Liidu rahvaste spartakiaadil võitis Palu pronksmedali uue Eesti rekordiga 7167 punkti (1950. aasta tabel, Lipu rekord oli selle järgi 7110). Palu sai võimaluse võistelda 1956. aasta suveolümpiamängudel Melbourne'is, kus saavutas tulemusega 6930 punkti 4. koha. Noorte Hääle küsitluse põhjal valiti Palu 1956. aasta eesti parimaks sportlaseks.

1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus Stockholmis võitis Uno Palu hõbemedali Eesti rekordiga 7329 punkti (1985.aasta tabeli järgi 7275). Sama aasta võistlustel olid septembris rekordinumbrid 7366 punkti ja oktoobris 7559 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7430), mis tõi talle ka NSV Liidu meistrivõistluste hõbeda. 1960. aastal võitis Palu meistrivõistlustel pronksmedali Eesti rekordiga 7598 (1985. aastal – 7454; 11,3 – 7.08 – 13.71 – 1.90 – 50,1 – 14,9 – 42.35 – 3.80 – 59.89 – 4.20,9). Kuid Rooma 1960. aasta suveolümpiamängudele saadeti tema asemel NSV Liidu koondise treenerite otsusel (tutvuste kaudu) hoopis sportlane, kelle isiklik rekord oli vaid 7193.

1960. – 1970. aastad

Peale 1956. aasta olümpiamänge hakati korraldama Uno Palu rändkarikale noorte kümnevõistlusi. Esimeseks võitjaks tuli 16-aastane Rein Aun. 1960. aastal sai ta 20–aastaselt meistersportlaseks. Ülikooli õpingute ajal oli tema treeneriks Fred Kudu. Olümpiahooajal 1964. aastal tuli ta NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile Eesti rekordiga 7917 punkti (vana tabeli järgi). Tulemuste ümberarvestamisel rahvusvaheliselt kehtestatud punktitabeli järgi oli tulemus 7813 punkti, mis aga oleks andnud kuldmedali. Selle punktisummaga oli ta enne 1964. aasta suveolümpiamänge Tōkyōs maailma edetabelis 6. kohal. Olümpiamängudel saavutas Aun hõbemedali 7842 punktiga (10,9 – 7.22 – 13.82 – 1.93 – 48,8 – 15,9 – 44.19 – 4.20 – 59.06 – 4.22,3). Veel enne 1500 m jooksu võis eeldada koguni võitu, kuid sakslane Willi Holdorf ületas isiklikku rekordi 14 sekundiga ning sai kuldmedali endale. Aastatel 1964–1967 kuulus Aun maailma edetabeli esikümnesse (kohad 4.–7.). 1967. aastal tuli Rein Aun NSV Liidu rahvaste spartakiaadi võitjaks ja püstitas seejärel maavõistlusel Saksa DV-ga uue riigi rekordi 7979 punktiga. 1968. aasta meistrivõistlustel saavutas Aun taas esikoha uue rekordiga 8026 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7898). 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos pidi ta katkestama reielihase vigastuse tõttu. Rein Auna isiklike rekordite punktisumma on 8375.

Rein Auna kõrval tegid neil aastail häid tulemusi ka Jüri Otsmaa – parim tulemus 7912 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7776), kes oli 1966. aastal maailma edetabeli 8. ning Priit Paalo – 7814 punkti (1985. aastal – 7650), kes sai 1965. aastal meistrivõistlustel pronksmedali. NSV Liidu noorterekordeid püstitas Pavel Rambak, kelle kümnevõistluse parimaks tulemuseks jäi 7835 punkti (1985. aastal – 7700), kuna põlvevigastus 1975. aastal katkestas karjääri.

1968. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel kümnevõistluses olid esikümnes kuus Eesti kümnevõistlejat: 1. Rein Aun, 4. Priit Paalo, 6. Jaan Lember, 8. Toomas Berendsen, 9. Toomas Suurväli ja 10. Boriss Tolmatšov (parim tulemus 7890 punkti, 1985. aastal 7743). 1968. aasta suvest olid koondises ka Kaidu Meitern (parim 1971.aastal 7699, 1985 tabel 7565) ja Aalo Eller (parim 1969. aastal 7437, 1985 tabel 7275). 1969. aastal võistles maavõistlusel Saksa DV vastu NSV Liidu 12-liikmelises meeskonnas kuus ja 1970. aastal Saksa FV vastu koguni seitse Eesti kümnevõistlejat. 1970. aastatel jõudsid NSV Liidu koondisse ka Pavel Rambak, Heino Sildoja (parim 1979. aastal 7748, 1985 tabel 7624), Peeter Põld (parim 1976.aastal 7920, 1985 tabel 7767), Tõnu Kaukis ja Margus Kasearu.

Toomas Berendsen oli aastatel 1967–1974 NSV Liidu koondise liige ning sai riigi meistrivõistlustel hõbeda 1969. aastal ja pronksi 1970. aastal. Maailma edetabelis oli ta 1972–1973 esikümnes. Parim punktitulemus 8016 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7873) tuli Saksa FV – NSV Liit maavõistlusel 1973. aastal, mis andis kolmanda koha. 9 korral NSV Liidu koondisse kuulunud Toomas Suurväli saavutas oma tipptulemuse 1973. aastal, mil võitis Euroopa mitmevõistluse karikavõistluste poolfinaali Sofias punktisummaga 8018 (1985. aasta tabeli järgi 7887). Finaalis sai ta (7866) meeskondliku hõbeda koos Toomas Berendseniga (7891) ning 1975. aastal meeskondliku kulla.

Kadrioru staadionil peeti 1974. aastal kümnevõistlejate tippüritus – maavõistlus Ameerika Ühendriikide, Saksa FV ja NSV Liidu võistkondade vahel. Bruce Jenneri järel (8308 punkti, 1974. aasta tipptulemus) saavutas teise koha 7865 (1985. aasta tabeli järgi 7718) punktiga Jaan Lember, Toomas Suurväli oli 7797 punktiga seitsmes. 1975. aasta Saksa FV – NSV Liit maavõistlusel olid võiduka meeskonna kolm paremat Jaan Lember, Toomas Suurväli ja Peeter Põld. Selle kolmiku kogusumma oleks Eestile andnud Euroopa karikavõistlustel riikide arvestuses teise koha.

Uue mehena tuli Tõnu Kaukis 1975. aastal NSV Liidu juunioride meistriks ja omaealiste Euroopa meistrivõistlustel neljandaks. NSV Liidu karikavõistlustel 1978. aastal ületas Kaukis ligi 10 aastat püsinud Rein Auna Eesti rekordi, saavutades 8086 punkti (10,9 – 7.38 – 14.19 – 1.99 – 50,1 – 14,2 – 43.18 – 4.50 – 65.58 – 4.39.8), mis 1985. aasta tabeli järgi oleks 7984 punkti. Isiklik rekord paranes Kaukisel korraga 470 punkti võrra. Esimest korda elektroonilise ajavõtuga võistlusel (Saksa DV – NSV Liit) osaledes sai ta 1979. aastal 8024 punkti (kuigi võistles palavikuga). Eesti rekordi püstitas ka 1980. aastal NSV liidu meistrivõistlustel, kui saavutas 5. koha tulemusega 8141 punkti (1985. aasta tabeli järgi 8151). Tema isiklike rekordite punktisumma on 8548 punkti. Aastatel 1977–1983 oli Eesti kergejõustikukoondise liige ja aastatel 1980–1981 NSV Liidu koondise liige Margus Kasearu. Ta tuli Eesti meistriks 1979. aastal ja pronksile 1977. aastal. Riigi meistrivõistlustel aastatel 1979 ja 1980 saavutas ta kuuenda koha. Parimaks tulemuseks jäi Kasearul 1980. aastal saavutatud 8130 punkti (1985. aasta tabeli järgi 8077).

1980. aastad

1982. aastal avanes Eesti kümnevõistluse meeskonnal võimalus maavõistlusel Budapestis mõõtu võtta Euroopa karikasarjas osalevate Šveitsi, Ungari, Prantsusmaa, Rootsi ja Austria koondistega. Selge ülekaal oli eestlastel, kes saavutasid individuaalselt kolmikvõidu: 1. Tõnu Kaukis (8079), 2. Tiit Pahker (7994) ja 3. Tiit Pohl (7786) ning koguvõidu summaga 23 859 punkti. Tiit Pahker kuulus Eesti koondisse aastatel 1979–1989, tuli Eesti meistriks 1986. ja 1987. aastal ning tema parimaks punktisummaks jäigi 1982. aastal kogutud 7994 punkti (1985 – 7976 p.). Tema isiklike rekordite punktisumma oli 8488 punkti. 1983. aastal püstitas ta Eesti rekordi seitsmevõistluses 5917 punktiga. Tiit Pohl tuli 1981. aastal Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile ning parimaks punktisummaks jäi samuti 1982. aastal Budapestis saavutatud 7786 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7754).

Kõigi aegade edetabel

Seisuga 12. juuni 2024.

Ülevaade muudest parematest (üle 8800) punktisummadest:

• Ashton Eaton on kogunud ka 9039 (2012), 8893 (2016), 8869 (2012) ja 8809 (2013).
• Damian Warner 8995 (2021) ja 8804 (2023).
• Tomáš Dvořák 8902 (2001), 8900 (2000) ja 8837 (1997).
• Roman Šebrle 8893 (2004), 8842 (202004), 8807 (2003).
• Kevin Mayer 8834 (2016), 8816 (2022).
• Dan O'Brien 8824 (1996), 8817 (1993) ja 8812 (1991).

Teiste eesti kümnevõistlejate kohad maailma läbi aegade 100 parema hulgas:

• 43. 8604 punkti, Maicel Uibo, 4. oktoober 2019
• 56. 8526 punkti, Kristjan Rahnu, 5. juuni 2005
• 58. 8524 punkti, Janek Õiglane, 26. august 2023
• 62. 8506 punkti, Valter Külvet, 2. juuli 1988
• 91. 8398 punkti, Mikk Pahapill, 29. mai 2011

Kümnevõistluse käigus tehtud üksikalade tippmargid

Kümnevõistluse alade maailmarekordite punktisumma kokku on 12 598. Kümnevõistluse käigus saavutatud iga ala tipptulemuste kogusumma on 10 590.

Eesti edetabel

Eesti 25 parimat kümnevõistlejat nende isiklike rekordite järgi. Seisuga 11. juuni 2024.

Maailmarekordi areng

Kümnevõistluse maailmarekordi areng:

Olümpiamängude medalivõitjad

* 1912. a. kaks olümpiakulda võitnud Jim Thorpe tulemused (ka viievõistluses) tühistati, kuna sportlane tunnistati elukutseliseks. Alles 70 aastat hiljem tema õigused taastati.

Maailmameistrivõistluste medalivõitjad

Mehed

Euroopa meistrivõistluste medalivõitjad

Riikide rekordid

Seisuga 21. aprill 2024.

Vaata ka

• Kümnevõistluse Eesti meistrivõistluste medalivõitjad
• Seitsmevõistlus
• Meeste seitsmevõistlus

Viited

Välislingid

• Kümnevõistluse meeste kõigi aegade edetabel iaaf.org
• Kümnevõistluse meeste kõigi aegade edetabel alltime-athletics.com
• Kümnevõistluse naiste kõigi aegade edetabel iaaf.org
• Lühikokkuvõte võistlusmäärustest ekjl.ee