![100 meetri jooks 100 meetri jooks](/modules/owlapps_apps/img/nopic.jpg)
100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses võistluskavas.
100 meetri jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult.
Sisestaadionid on tavaliselt väiksemad kui välistaadionid ja kuna neil enamasti ei ole 100 meetri pikkust sirget lõiku, ei ole sise- ja välivõistluste tulemused kurvi tõttu võrreldavad. Seepärast võisteldakse sisevõistlustel 100 m jooksu asemel 60 m jooksus.
100 m jooksu maailmarekordi omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks.
Praegune meeste maailmarekord, mille 2009. aastal püstitas Usain Bolt, on 9,58 sekundit. Eesti rekord on 10,19 sekundit ja selle püstitas Marek Niit 2012. aastal.
Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h. Eesti rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta 8. augustil 2006.
100 meetri jooks jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem.
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s (IAAF-i reegel 163.8).
100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala.
100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida 19. sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel.
Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas.
Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast.
Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s.
1920. aastatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid.
Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960. aastatel võeti kasutusele kunstkattega rajad. Esimene maailmarekord (9,9 sekundit) sellisel rajal registreeriti 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos Jim Hinesi nimele.
Olümpiamängude kavas on 100 m jooks meestele 1896. aastast ja naistele 1928. aastast. 1900. ja 1904. aasta suveolümpiamängudel oli kavas ka 60 m jooks.
IAAF hakkas meeste 100 m jooksu maailmarekordeid registreerima 1912.
Tabelis on ära toodud IAAF-i poolt tunnustatud maailmarekordid ja maailmarekordikordamised.
(sulgudes mitteametlik elektrooniliselt võetud aeg)
Ben Johnsoni ajad 9,83 (30. august 1987) ja 9,79 (24. september 1988) loeti algul maailmarekorditeks, kuid hiljem sportlane diskvalifitseeriti dopingu tarvitamise tõttu ja tema tulemused tühistati.
Tim Montgomery aeg 9,78 14. septembrist 2002 loeti algul maailmarekordiks, kuid hiljem sportlane diskvalifitseeriti dopingu tarvitamise tõttu ja tema tulemus tühistati.
Justin Gatlini aeg 9,77 Ad-Dawḩah's 12. mail 2006 ei kvalifitseeru dopingu tarvitamise tõttu maailmarekordi kordamiseks.
FSFI hakkas naiste 100 m jooksu rekordeid registreerima 1922. Tabelis on FSFI (kuni 1936. aastani) ja IAAF-i poolt ametlikult tunnustatud maailmarekordid ja maailmarekordikordamised.
Tärniga on märgitud IAAF-i poolt tunnustamata rekordid.
(sulgudes mitteametlik elektrooniliselt mõõdetud tulemus)
Ewa Kłobukowska aeg 11,1, mille ta jooksis 9. juulil 1965, loeti algul ametlikuks maailmarekordiks, kuid 1970. aastal see tühistati, sest kahtlustati, et ta on mees.
Ka Stanisława Walasiewiczi sugu on kahtluse all.
Owlapps.net - since 2012 - Les chouettes applications du hibou